Raido Rüütel, endine rallisõitja, Eesti Suurlooži endine suurmeister
10. november 2014


Teine (neljas) avalik kiri

Mu vennad üllad!

Oh ärge ehmuge, et kirjutan siin avalikult. Sel oma kindel põhjus. Ma nimelt lähen vennaskonna turvalisest rüpest, et selgelt kuulutada, kui tühisteks pean neid õnnetumaid, kes Toompeal lossi suures saalis reetsid kolmveerand Eesti rahvast. Nad tulistasid meile selga. Nad kiitsid ennast – meie teame, meie “ise” teame, mis rahval parem on ja otsustame “ise” häh, nemad jäägu ainult vakka. Nad pelgad tühikargajad ja klounid. Ei ole aru saamist neil, et otsustajaks kasvatakse sajandeid. Kasvamise aegu tasub aga kuulata ka inimesi. On seal veel, kuid õige pisut, mõistlikke ja ausaid, kel julgust väljendada seda, mis südamel on öelda. Kuid paraku ka argu, kel’ luukere kapis klobisemas, või soe toolipadi terendamas eemal. Ja vahepeale mahuvad nii Lembit, kui ka Eiki, kes muidu igati on mehed. Nad aga unustanud selle, et nõu küsida ja aru anda ei tule ainult oma perel, vaid kogu rahvale neil tuleb julgeda nüüd kaeda otse silma. Vist oleks õigem, kui neil oleks oidu sealt oma kompsud pakkida ning minna lihtsalt koju.

Te teate vennad-vellekesed, et vennaskond lojaalne riigikorrale ja igal aastal tervitamas presidenti. Meil olnud väärikad need mehed ja eriti neist kaks. Härra president Arnold Rüütel ja Härra president Lennart Meri. Mu austus piiritu ning kummarduse teen teil maani. Aga praegusel on oma rahva ees ju hirm nii suur, et võttis kooseluseaduse ta kohe trükisoojalt kinnitada. Oh hoidku selle eest, et keegi Kadrioru trepi ette tuleks hurjutama. Mu silmis tema argpüksi seisusesse kolinaga kukkus ja kui tal üldse pükse jalas, siis tagant pruunid need ja lehkavad mis kole. Ükskõik võiks olla mul ju kogu asjast. Eks tegelikult ongi! Kuid meenub vaid kaks seika varasemast ajast, kus paralleel nii nähtav tänasega. Ühes neist me inimestena nii uljalt lubasime jõgedel seal Siberis ju muuta voolu suunda, olgugi, et kõige loodu Looja oli seadnud teisiti. Nii samamoodi upsakalt me õhtumaalastena ju täna pere mõistet muutmas. Ja teises loos kord teadlane nii tähtis, oli teine veidikene svipsis, minult veidi kurjal toonil päris Miks austust pole meie, venelaste, vastu? Miks nõnda vihkate te meid? Kosta selle peale ei osanud siis miskit, sest olin kakskümmend saanud vaevalt täis. Vaid kohmetus see tunne, mis täitmas oli toona mind. Nüüd arvan mõistvat tema vaeva. Eks Stalinlik süsteem see siis ja Putinlik see täna, neid vastu nende endi tahtmist muu ilma silmis paariateks teeb. On mulgi mitu sõpra venelaste hulgas ning pole ustavamat neist. Kuid neil’, kel teadvuse all äng, võiks meelde tuletada, et austust, lugupidamist ei saa osta ega nõuda. See kas on, või pole seda. See välja tuleb endal teenida! Mu arust see sama äng on vaevamas neid vähemusi, sest roosaliberaalide süsteem on tekitamas paariaid neist täna. Nüüd oma sisimas neil süütunne tundub olevat nii suur, et kavaluse ja ka jõuga nõuda aina rohkem, aina enam nii tunnustust, kui austust samuti. Meedia neil toeks ning suurilma “vägevad” on patsutamas õlal’ – nii tublid olete, et Hermanni nüüd vikekaare värvidesse võõbanud te varmalt.

Või, mis “vägevad” nad ongi. Vägi hoopis meis on juurdunud siin Maarja nime kandval maal ja juba enne Anno Domini’d. Siit metsast, metsaveerest me seda ammutame nagu kirjutanud Mikita, see Valdur Liivimaalt. Veel lisaks kevadise künni värske mulla, hobuhigi ja sõnniku aroomi segust, lumehelbe potsatusest lumele nii pehmelt, sookure kluugamisest nõnda kirkast. Jaan Tätteliku vaikuse idüllist, esivanemate hinge sosistustest puudes, perenaise peremehe kirelõõmas sündin’d Elust uuest.

See on me vägi. Vägi Olla! Kes teab. Ehk peagi käes see päev, mil küsima head nõu on tulemas need “vägevad” sealt Õhtumaalt, või Peipsi tagant, sest häda jõudnud nende endi õuele. Kuis suutnud säilitada keele, meele, usu, ise mõtlemise võime te nõnda pisku rahvana?

Mul puudub teadmine ja usk, et Taevaisa loonud oleks mehe, et keelt ta ajaks teisel mehel kõrva, suhu. Et kogemata lahingväljale sattununa tal hommikune esimene mure, mis värvi olema peaks sukatripikummid. Õhtu mureks suureks, mis kleidikese paneks üll’. Ja kõige vähem soovinuks ma vennaskonnas mõnda nimetada õeks.

Must lagi. Must lagi on meie ajal, sellest hoiatasin peaministri Taavit. Tal aga käed ja keel on seotud. Ehk piiratud see isemõtlemisevõimegi.

Nüüd sõbrad mõistate, miks lahkun vennaskonnast. Ei taha sugugi, et teile tüli, meelehärmi oma teo, sõna, või mõttega ma edaspidi teeks. Seepärast teistelegi annan teada, et pelgalt minu on need seisukohad ja selle kirjutise manustest, mis muide seni avaldada pole võetud, saab asi selgemakski veel.

Vennaskonnas nautisin ma igat hetke
pelk tänutunne valdab mind
Suurmeistri saua usaldasite mu kätte
pelk tänutunne valdab mind
Tohtisin ma seista ühtses rivis
pelk tänutunne valdab mind
Teenisin ma ausalt, nii kuis suutsin
pelk tänutunne valdab mind
Nüüd viimast korda ütlen Sulle VEND

Lõpuks õelda on veel seda, et ärge laske endid sellest minu asjast heidutada. Ärge laske mõttel areneda – läheks kaasa. Meil igaühel oma tee on antud käia. See leida tuleb igal mehel endal. Rada, kuhu mina oma sammud sean, on ahtakene väga. Seal astuma ma mahun vaevalt üksi. Mul toeks vaid Tema, kes siiani nii väga hoidnud mind. Veel nõndapalju tahan kosta, et õhtuti mul kombeks kokku panna käed ja Taevaisa tänada me Maarjamaa ja rahva ja ka õnnistatud päeva eest. Looja ees ma palvetades olen ikka meie kõigi eest.

Rahu soovides!

PS. Hea sõber Anti. Sa ustavuse musternäide, nii hästi tunnen Sind. Sul tahtmine mind kohe ümber veenda, aga tead ju seda, kui tulutu on see. Ainult üks on, keda kardan, keda kuulan. Ta ISA taevane.

air-jordan-4-retro-cement-x-new-era-chicago-bulls-sneaker-hook-up-hat | Air Jordan 1 Bubble Gum Atmosphere DD9335 - SBD - 641 Release Date - pallet of nike shoes for women