Priit Kuusk, ERP uudised 25. septembril 2015

Meie hulgast on lahkunud helilooja, ka laulja, koorijuhi, pedagoogi ja luuletajana tuntud Olev Sau. Temast jäi järele hulk muusikuid, kes võivad teda oma õpetajaks pidada, aga veel rohkem ta oma muusikat, eeskätt kooriloomingut. Tal endalgi oli väga tuntud pedagooge, ja suurema osa oma õpiaastatest laulis ta meie kuulsate maestrote käe all Riiklikus Akadeemilises meeskooris.

Olev Sau sündis Saaremaal Sõrve säärel Kaunispe külas. Ta oli noore pillimehena tuttav kodukandis, aga tema oma muusikaõpingud algasid suhteliselt hilja, sest sõrulased jäid sõjale jalgu ja viidi 1944. aastal külade kaupa Saksamaale. Olev Sau kodu hävis. Läbi katsumuste tagasi jõudes jäi ta õe juurde Vändras, kus lõpetas keskkooli, sai seal aga ka esimesed muusikatunnid Mihkel Lüdigilt, tehes nt minu isa kooliorkestrile seadeid jms. Lüdig soovitas noormehel Tallinna minna ja 1951-1961 oli Olev Sau juba riikliku meeskoori laulja. Muusikakooli lõpetas ta Aleksander Arderi lauluklassis 1954., konservatooriumis 1960. a Jüri Variste käe all koorijuhtimise ning 1967. aastal kompositsiooni erialal Heino Elleri klassis.

Olev Sau pedagoogiline töö möödus 1961- 1971 Tallinna Muusikakooli ja Muusikakeskkooli koorijuhtimise ja teooria õpetajana, 1971-1986 TRK teoreetiliste ainete õppejõuna. Ta juhatas ka ise koore (sh TPI meeskoori ja segakoori Laulik). Huvi muusikateaduse ja -teooria vastu viis teda uurima Mart Saare, Gustav Ernesaksa ja Riho Pätsi kooriteoseid, koostades ka sellealaseid õppematerjale.

Kõige jäävamana tutvustas Olev Sau end meie muusikaelus heliloojana. Ta on loonud enam kui 300 koorilaulu, mis saanud preemiaid ning kõlanud ka üldlaulupidudel. Selles žanris tegutses helilooja väga põhjalikult ja sihikindlalt, luues lisaks üksikutele koorilauludele ka rea temaatilisi tsükleid nii sega- , mees- kui eriti naiskoorile. Siin hakkab silma Olev Sau põhimõtteline eesti luule ja isamaalise teksti valik, mida ta väga hästi tundis, kuigi olude sunnil pidi temagi kirjutama muusikat lausa oratooriumivormis, näiteks „Laulu punastest küttidest'". Tema esimesed koorilaulud ilmusid ja läksid käiku kooride repertuaaris 1950ndate lõpul, kui kompositsiooniõpingud olid tal veel ees. Küllalt mahukaks ja tähendusrikkaks kujunes Olev Sau looming ka instrumentaal- ja vokaalkammermuusika vallas, viimases nihkus ainevalik ajalooradadele Eestist kaugemalgi. Siin on 24 prelüüdi ja fuugat klaverile, neli keelpillikvartetti, saksofonikvartett, tšellosonaat, trompetisonaat, sonatiinid, mitmed vokaaaltsüklid jpm. Maestro viimaseks helitööks jäi ta enda sõnadele loodud lühikantaat „Laulutaat" Saaremaa Ühendmeeskoorile, mis tuli ettekandele Saaremaa 50. laulupäeval 2013.

Olev Sau põhiliselt lüürilise alatooniga loomingus leidsid sagedasti ruumi polüfoonia- ja rahvamuusika elemendid, aga kõige selle põhjas oli tema tõsine isamaaline aatelisus. Ta oli Heliloojate Liidu liige alates 1969. aastast.

Omapärase harrastusena avaldas Olev Sau elu lõpukümnendil mitu luulekogu (nt „Ei saa mitte vaiki olla" I – VI, „Sõrve külalaulud" jt), kus ta portreteerib huvitavalt ja tabavalt meie muusikuid-heliloojaid, kirjutades muusika luule sisse; aga ka teisi avaliku elu tegelasi eriti sõrulaste hulgast. Sünnipaik Sõrve jäi teda inspireerima elu lõpuni, kus ta veetis oma sünnipaiga lähedale rajatud uues kodus oma perega kõik pikad pedagoogisuved.