Eesti Heliloojate Liidu kaudu on saabunud hilinemisega teade Kanadast maestro Udo Kasemetsa lahkumisest:

Lahkunud on helilooja, Eesti Heliloojate Liidu auliige Udo Kasemets

(16. XI 1919 –19. I 2014).


Jääme teda mäletama kui mitmekülgset muusikategelast, uue otsingule pühendunud viljakat heliloojat ja kirjameest.

Eesti Heliloojate Liit

Avaldame sel puhul sõnumi, mille pani üles Eesti Kontsert oma uudisportaalis helilooja 94. sünnipäeva puhul.

* * *

Muusikategelane ja helilooja Udo Kasemets tähistab Kanadas oma 94. sünnipäeva

Priit Kuusk, muusikaajakirjanik

15. novembril 2013

Kanada eestlaste tuntuim ja mitmekülgseim muusikategelane ning helilooja Udo Kasemets saab 16. novembril 94-aastaseks. 2006. aasta kevadel, kui maestro 62-aastase vaheaja järel tuli taas Eestisse ja oma sünnilinna Tallinna „Eesti muusika päevade“ tähtkülalisena ning meie ees siin muusikaakadeemias ka esines, valiti ta ka Eesti Heliloojate Liidu auliikmeks.

Udo Kasemetsa elutöö on lausa hõlmamatu ning erakordselt mitmekülgne. See kõik on toimunud tema elukohamaal 1951. aastast Kanadas. Tema puhul on kõigepealt imekspandav, kuidas eesti juurtele on ehitatud nii tugev läänelik ja moodne vundament. Ta on tegelnud oma muusikuteel väga paljude asjadega, alates koorijuhtimisest ja organistiametist, kõrgkooli professoritööst ja muusikaürituste organiseerimisest kuni muusikateadlase, muusikakirjaniku ning väga viljaka heliloomingulise tegevuseni, olles enne noorukina 1940-1944 siiski saanud õppida kompositsiooni Heino Elleri ja dirigeerimist Olav Rootsi juures Tallinna Konservatooriumis. Siis tuli aga sunnitud lahkumine, kogu perega Eestist, 1944. aasta sügisel.

Saksamaal õppis Udo Kasemets kuni 1951. aastani Stuttgartis ja Darmstadtis, lõpetades muusikaõpingud kõrgkoolis. Kanadas alustas ta õppejõuna Hamiltoni Kuninglikus muusikakolledžis, juhatas Hamiltoni Konservatooriumi koori ja orkestrit, oli ajalehe Toronto Daily Star muusikakriitik, tegutses õppejõuna veel mujalgi, viimati Ontario Kunstidekolledžis kuni 1987. aastani.

Tema toetusel tegi oma esimesed dirigenditööd Torontos Paavo Järvi, kes ka tema muusikat juhatas. Pikas reas üritustest, mida Udo Kasemets algatas, on nüüdismuusikaseeria „Men, Minds and Music“ (1962), „Isaacs Gallery Mixed Media Concerts“ (1965), juhatades ka selle ansamblit, „SightSoundSystems“ (1968), ta algatas uue muusika publikatsioonide sarjad „Canavangard“ ja „Focus on Musicecology“, korraldades festivale edasi ka 1970ndatel ja 1980ndatel (sh John Cage'i 65. ja 75. sünnipäeva puhul). Kasemets oli John Cage'iga lähedastes suhetes.

Udo Kasemets oli muusikakirjanikuna tuntud kogu Ameerika mandril ja kaugemalgi, veel kinnistel aegadel saime meiegi lugeda tema kirjutisi ajakirjades The Musical Quarterly, Canadian Music Journal, Music of the Avant Garde, Artscanada jt, imetledes tema rahvusvahelist läbilöögivõimet, haaret ja erudeeritust. Tema põnevas heliloomingus on alates 1960ndaist (kuni jätkuvalt selle sajandi esimese kümnendini) valdavad multimeedia-, elektroonilised ja elektroakustilised oopused, neis on mõjutusi eeskätt idamaisest filosoofiast ja esteetikast. Olgu siin näiteks tema teoste pealkirjugi – „Music for Everything“ („I Ching“, 1974), „Zodiacanons“ (1980), „Celestial Timescapes“ (1980), „Earthspin“ (1982), „4D I Ching“ (1984), „Yi Jing Jitterbug“ (1984), „Piece for Peace“ (1985), 5-osaline sari „Portrait: Music of the Twelve Moons of the I Ching“ (1988) jne jne. Maestro Udo Kasemets elab praegu Torontos. Mingigi ettekujutuse tema loometööst saame me Eesti Muusika Biograafilise leksikoni 2008. aastal ilmunud 1. köitest.

Tundub, et Eesti muusikaavalikkus jäi võlgu juubelikummarduse meistri 90. sünnipäeva aastal, ja ka järgnevatel uhketel eludaatumitel. Kanadas juubelit siiski tähistati kontserdiga „Udo Kasemets 90“ tema kodulinnas Torontos.