Saatnud Kirsti Kuusk – viiuldaja, Pariis

Kevadises, aga veel talve agoonias vaevlevas Berliinis algas märtsikuu viimane nädal kahe muusikalise sündmusega, milles mõlemas Eesti dirigendid mängisid juhtivat rolli. Need olid etendus Komische Oper'is Wolfgang Amadeus Mozarti „Võluflöödist" 24. märtsil, mille muusikaline juht oli teatri 'esimene kapellmeister' Kristiina Poska, ning Šveitsi Romaani sümfooniaorkestri külaliskontsert 25. märtsil Berliini Filharmoonia Suures saalis oma peadirigendi Neeme Järvi käe all.

Kronoloogiliselt tagurpidi alustaksin viimasest, mis elamusena varjutas eelneva: maestro Järvi tegi geniaalse esituse Hector Berliozi „Fantastilisest sümfooniast". See on teos, mis kuulub mõnes mõttes nende sümfooniate hulka, mida kavalehel nähes tekib selline „ülesöömise tunne", et „nojah, jälle seesama!", või et „seda lugu tunnen liiga hästi ja tean peaaegu peast", ei – tõsiselt, ma poleks läinud seda sümfooniat kuulama, kui dirigendina poleks seisnud Neeme Järvi nimi, see on kindel! Aga teades-tundes meie unikaalselt andekat maestrot oli mul selline eelaimus, et seekord äkki saab sellest sümfooniast üks elamus. Ja saigi! Esmakordselt (vähemalt minu elus) oli Berliozi „Fantastiline sümfoonia" tõeliselt fantastiline! Seal oli kõik olemas: programmilisus, aga mitte pealetükkivalt, elegants, kontrastid, tunded... ja mis võib-olla kõige olulisem, see loomulikkus, need tempod ja tempode vahetused, mis kõik tulid kui iseenesestmõistetavad. See oli vaba muusika, mis voolas ning ujutas meid, kuulajaid, üle oma pehme lainetusega! Milline joovastav tunne!

Ja Neeme Järvi ise, tema žestid, tema miimika, tema ideaalne dirigenditehnika, mis väljastab temast valesti arusaamise võimaluse orkestrantidele, on omaette vaatamisväärsus.

Lisaksin juurde, et orkester mängis väga hästi, kõik solistid olid tipptasemel ja mis ka oluline: ei ühtegi igavlevat, muusikast küllastunud orkestrandi nägu laval!

Entusiastlik publik plaksutas välja ka lisapala: majesteetlikult ja samas kirglikult kõlas hinge ülendav põhjamaade hümn, Jean Sibeliuse „Finlandia".

Kõik see pani peaaegu unustama kontserdi esimese poole frustratsiooni, nimelt Vadim Repini esinemise Max Bruchi viiulikontserdis. Ega ei tahakski hakata sellest rääkima ja oma tuju rikkuma, aga selline küsimus surub ennast paratamatult peale: kui kaua võib üks artist ekspluateerida oma nime ja samas pakkuda publikule mängukvaliteeti, mis on allpool igasugust kriitikat?

Aga jätame selle kurva teema ning liigume ajas tagasi Mozarti „Võluflöödi" õhtule Komische Oper'is.

See etendus on Berliinis „krooniliselt" välja müüdud ja ma saan täiesti aru, miks. Teatri juhi Barrie Kosky „Võluflööt" on üks 2,5 tundi kestev andekas segu tummfilmist ja animatsioonist live-orkestri ja lauljatega. Me elame digitaalses ajastus, seda ignoreerida pole mõtet ja tegelikult avab see meile täiesti uued ning ootamatud võimalused. Ma olen kindel, et Mozart oleks olnud vaimustuses sellisest lahendusest! See fantaasialend, see kujundite kaskaad ning huumor olid igati mozartlikud.
Kahjuks olid mõned solistid (Öökuninganna ja Sarastro) pisut igavad.
Muusikaline juht Kristiina Poska viis etenduse kindlakäeliselt läbi algusest lõpuni. Mina isiklikult oleksin eelistanud pisut kiiremaid temposid päris mitmes kohas, aga ei oska öelda, kas tempode valik sõltus seekord dirigendi tahtest või lauljate soovidest ning võimalustest... Aga elamus etendusest oli kokkuvõttes ülimalt ergutav, nagu vitamiinisüst pärast pikka talve.

Sellised olid need kaks õhtut Berliinis, mis täitsid hinge positiivsete emotsioonidega. Kontrastina päevasele linnatuurile, kus igal sammul komistad Teise maailmasõja jubedusi meenutavate monumentide otsa...

Ja hing on seetõttu konfliktis: ühelt poolt vaimustud Berliini kaasaegse arhitektuuri ilust, naudid linnas pulbitsevat energiat, ja samas mõtled, et kuidas ikkagi see kõik oli võimalik – Hitleri võimuletulek, gestaapo, SS, see hullumeelsus, see kuritegu inimkonna vastu, siinsamas linnas, nendel samadel tänavatel... ?
Aga selline linn on Berliin – kontrastide linn.

P. S. Kirjavahetuse käigus siinse uudissõnumi toimetaja Priit Kuusega Berliini muusikaõhtute eel ja järel sai viimane samuti positiivsed tervitussõnad siiapoole nii Kristiina Poskalt kui maestro Neeme Järvilt – tõepoolest on Priit Kuusk olnud Kristiina Poska esimene 'maaletooja' Eestisse rohkem kui seitse aastat tagasi, Neeme Järvist teinud muusikatoimetaja ja autorina neli raamatut, ning nüüd on tal valmis ka esmakordse raamatu käsikiri Neeme vanemat vennast dirigent Vallo Järvist.