Jüri Tõnisson
28. juuni 2013


Parkbühne: Narva Pimeaiast teise nurga alt

Berliini Waldbühne olevat Euroopa kauneimaid vabaõhu kontserdipaiku. Kes on TVs MEZZO muusikakanalit nautinud, on sealsetes kontserdisalvestustes sageli ka meie Neeme ja Paavo Järvit dirigeerimas näinud. 

Ka Narvas oli kunagi vabaõhuestraad: Berliini Waldbühnega võrreldes oli see mini-miniatuurne, kuid ta oli olemas, traditsiooniline ning väga armastatud paik. Vähemalt tantsida said seal nooremad igal nädalavahetusel; ja pensionäridel oli, keda vaadata. Talviti oli seal liuväli, ja jälle oli, keda vaadata.

Narva „Parkbühne“ oli Pimeaia pargis Victoria bastioni vallgangile rajatud kontserdiväljak kõlakojaga ning istepinkidega kuni 250-pealisele publikule. See püsis 1944. aastani, siis hävis kõlakoda, kuid tantsupõrand säilis, seda parandati ja traditsioon jätkus veel aastaid pärast II ilmasõda. Tants käis nüüd seal küll vist vaid lõõtsa saatel.

Ajalooline traditsioon oli nii tugev, et nädalavahetusel tulid neiud isegi „kaugest“ Kreenholmist. Peale traditsiooni oli tulemiseks teisigi põhjuseid. Linnas oli ainuvalitseva tekstiiltööstuse töttu „sooline situatsioon“ kallutatatud. Neiud jälgisid lootusega Victoria bastionilt  okastraadiga kaitstud endiste Kreenholmi puuvillaaitade elanikke. Seal oli „koosseisude nimekirja“ järgi kuni 2980 elukohta tosinast rahvusest elanikule, kellest rõhuv enamus meessoost.* „Poliitiliselt ebateadlikud“ neiud olla sinna heitnud ümber kivikese mähitud kirjakesi oma nime ja aadressiga ... lootuses pea kohtuda.

Juba 1954. a hakatigi okastraadiga kaitstud asutuse koosseise kokku tõmbama ja 1955. a suleti see hoopis. Ning küllap toimus siis ka õnnelikke kohtumisi.

Nüüd avanes võimudel võimalus bastionipealset paika ajastule kohastada ja vastavalt nende endi arusaamisele „kultuurseks“ muuta: juba 1948 oli kodanlikult kohatu Pimeaed Linna aiaks ümber nimetatud, tantsupõrand oli valli taha ümber tõstetud ning 1953 valgustas endist pimedat paika juba Lenini kuju kunagise kõlakoja asukohal. Kas see oli betoonist, kipsist või pronksist, seda täna kohalikud teadlased alles uurivad. Lenin ei püsinud seal kaua; sest võib-olla oli see tõesti pronksist!?

Kunstiajaloolane Oleg Kočenovski oli oma monograafia** koostamiseks Leningradi arhiivides Narva ehitusajalugu põhjalikult uurinud, ta annab Pimeaia ja Bulvari rajamise aastateks vastavalt 1853 ja 1856. See on tähelepanuväärne, sest tollal olid ajaloolised kaitseehitised veel kroonu valduses: sõjalist tähtsust neil enam polnud, küll aga tuli neilt pidevalt võsa raiuda.

Pimeaia pargi rajamise esmane eesmärk võis olla nagu juba „looduslikuks“ kujunenud Victoria bastionipealse väljaku – vallgangi – ärakasutamine pärast seda kui sealt Põhjasõja-aegsed kahuritorud olid ümbersulatamisele veetud. Plats oli tuule eest kolmest küljest ca 2 sülla kõrguste mullavallidega kaitstud ja neil võis isegi juba puid kasvada. See oli ideaalne paik vabaõhuüritusteks. Tollal oli Euroopa linnakultuuris vabaõhu muusikaürituste korraldamine tavapärane, milles olulist rolli mängisid sõjaväeorkestrid, ja miks ei võinud Narva kivilinna elanikel soov tekkida looduses orkestrimuusikat kuulata. Linnas oli ikka sõjaväeosa paiknenud ja ühel polgul pidi orkester olema. Ja kui on orkester, tuleb sellele luua enda näitamise ja kuulda andmise võimalusi: ega igal aastal sõtta sõideta! Ja militaarse objekti, Victoria bastioni lagi oli selleks ideaalne paik.

19. saj teisel poolel tekkis Eesti küladeski orkestreid kui seeni, eriti siis, kui lubati tuletõrjeseltse asutada. Ja linnades olid suurtel vabrikutelgi orkestrid. Küllap oli ka väiksemaid ansambleid ning rändmoosekantidest pole kunagi puudust olnud. Järelikult pidi kontserdiväljakul ka kõlakoda olema – heli võimenduseks ja esinejate kaitseks ilmastiku kapriiside eest.

Ühel vist vanimal kättejuhtunud Narva Pimeaia fotopostkaardil on jäädvustatud aastaaeg, kui sellel väljakul oli liuväli. Liuplats on valgustatud masti otsa vinnatud petrooleumi-laternaga ja juba tollal seisab väljakul kapitaalne, sümboolse harfiembleemiga kaunistatud kõlakoda. See polegi nii väike, laiust võib oma 3−4 sülda olla. Istepingid publikule on paigutatud isegi väljakut piiravatele vallidele.

Tollane foto pole asjaarmastaja töö, proff pole paljuks pidanud talvisel ajal oma seadmeid voorimehega kohale tuua, et hämaruses pilti teha. Pidi olema õigustus – postkaarditrükkijast tellija näol. Kas pilt võib 19. saj lõpul tehtud olla, või hiljem, seda öelgu ajaloolased.

Üks foto Pimeaiast pärineb ilmselt 1930-ndate lõpust, sellel esineb laval juba ajastut iseloomustav džässbänd. Kõige viimasemaks kätte juhtunud jäädvustuseks „Parkbühnest“ on Narvast pärit televisioonikunstniku Elmar Kella juba vaid mälu järgi tehtud nostalgiline joonistus ...

Mis puutub Bulvarisse, siis selle rajamine oli hoopis töömahukam: ära tuli vedada vaadet piiravad mullavallid, tänav sillutada ja kõnniteed rajada ning siis puud istutada. Kuid see oli hädavajalik: „jedem das Seine!“, üks tahtis kontserdiväljakul näiteks Metsatölli kuulata, teine otsis selle eest varju – Bulvaril jalutades.

Kuidas siis juhtus, et 1965 otsustasid „partei ja valitsus“ Vabadussõjas Eesti Vabariigi vastu võidelnud Viljandi kommunistliku polgu 83 langenud võitleja virtuaalse ühishaua Pimeaeda asutada? Bolševike mõtteviisi jaoks oli säärane asjade käik isegi paratamatu, ja loogiline. Tegelik matmiskoht – tsaariarmee õigeusklikul polgukalmistul oli neile juba põhimõtteliselt vastuvõetamatu, ning lisaks siis need naabrid – loodearmeelased ühelt poolt ja teiselt poolt ainult šifriga vaiaga tähistatud rahvavaenlaste jäänuste tähtajalised (kuni vaia mädanemiseni) peitepaigad. Seepärast otsustatigi kommunistide tegelik matmispaik Siivertsi polgukalmistul üldse salastada!

Pimeaeda olid polgu langenud 1918-1919 algselt tõesti kolm kuud maetud olnud. Nagu öeldud 1965. a Pimeaeda enam polnud, selle kultuuritraditsioongi oli pärastsõja-aastail järkjärgult välja juuritud. Mis sest aiast rääkida! Kogu Vanalinna varemed olid 1950. aasta 24. aprilli otsusega määratud hävitada ning samal kümnendil oli see ka teoks tehtud. Ja Viljandi kommunistliku polgu langenute virtuaalne matmine tähendas ühtlasi „kodanliku“ kontserdiväljaku reaalset matmist.

Nii kestab see tänase päevani, sest tänased isikud ja institutsioonid ei julge võltsingut parandada, kuna skulptor Valve Pormeistri loodud ja 48 aastat püsinud hauamonumendi dolomiiti on ju raiutud: „Siia on maetud ...“

Ning Metsatöll ja taolised bändid tohivad ainult Raeplatsil mängida... ümbruse majade elanike rahu rikkudes.

Jääb esialgu vastuseta küsimus, kas Narva Pimeaia kontserdiväljak polnud ehk üldse esimene omataoliste hulgas Eestis?

Vastusest isegi sõltumata on see linna kultuuripärandiline paik seda väärt, et see Pimeaiast eraldi kultuurimälestiseks tunnistada,  ja ennistada! Ja kui see teoks saab, siis annaks Narva sümfoonia- orkester seal kindlasti avakontserdi.

* Internatsionaalne koonduslaager 1944−1955
** NARVA. Gradostroitelnoe razvitije i arhitektura. Tallinn, 1991
Illustratsioone artiklile vaata ajakirja KjaE numbrist 2/2013