Kaia Lattikas, Klaaspärlimäng Sinfonietta mänedžer

30. september 2013

Meediast ja gasellidest

Tegelemine nii muusika kui teiste kaunite kunstidega ei taga mitte alati olekut ilu ja harmoonia keskel. Kohati on valede, demagoogia ja väikluse kontsentratsioon ühes inimühikus nii suur, et jääb vaid imestada, miks? Ja sageli ei olegi sel, kellest kirjutatakse, mingit võimalust selgituseks, sest ajakirjanik “unustab” tema arvamust üldse küsida. Oma panuse x-arvamuse kujundamisse lisavad nimekate kodanike allkirju kandvad artiklid ning nimetute kommentaatorite familiaarsed arvamusavaldused avaldatu juures ja... ring ongi sulgunud. “Ajalehes ju kirjutati...”, “Raadios ju räägiti...”

Mõni julgem või vihasem kirjutab vastu. Enamasti seda ei avaldata. Või kui kogemata avaldatakse, siis kaob see nõiaväel netimeedia lehekülgedelt kohe kui “õiged inimesed” on sellele “tähelepanu juhtinud”. Või kui sind on väljaande esilehel vargaks nimetatud, ilmub vabandus matusekuulutustega samal leheküljel imeväikese nupukesena ning täiesti valede argumentidega.

Meie uus ajakirjanduslik ruum annab igale soovijale võimaluse kirjutada, mis tal südamel on ning kommenteerijaile võimaluse kaasa mõelda ja öelda, kuid – oma nime all. See annab lootust sõnavabaduse õige(ma)le kasutamisele ning sel viisil ühest või teisest sündmusest-isikust loodetavasti adekvaatse(ma) arvamuse tekkele, sest nagu on öelnud kirjanik Edgar Rice Burroughs: “Kunagi ei otsustata gaselli üle nende lõvide järgi, kes talle kallale tungivad”.