Igor Garšneki intervjuu Laine Randjärvega

Avaldatud 05.12.18 ERRi kultuuriportaalis

 

Laine Randjärv Eesti kontserdikorralduse võludest ja valudest

 

Kuna Laine Randjärv on olnud aastatel 1998–2002 Vanemuise kontserdimaja juht, 2007–2011 kultuuriminister, on praegu tegev Riigikogu kultuurikomisjoni aseesimehena ning kandideeris möödunud sügisel ka Eesti Kontserdi juhiks, siis räägime temaga teemal Eesti kontserdikorralduse „võlud ja valud”.

Tasub teada, et Eestis on kontserte korraldavaid organisatsioone kolme liiki: riiklikud (nt Eesti Kontsert (edaspidi EK) ja ERSO), munitsipaalsed (nt Tallinna Filharmoonia) ja eraõiguslikud (nt Alexela kontserdimaja, Jazzkaar, ERP jpt). Lepingulised ja rahalised suhted võivad neid omavahel aga ka koostööks siduda. Samas on äsja läbi meediakajastuste selgunud, et see koostöö riiklike ja eraõiguslike kontserdikorraldajate vahel võib endaga kaasa tuua ka rahalis-lepingulisi küsitavusi ja vaieldavusi. Nagu Eesti Kontserdis hiljaaegu läbiviidud audit väidetavalt näitaski.

 

Kuidas sa hindad endise kultuuriministrina ja praeguse Riigikogu kultuurikomisjoni aseesimehena riiklike kontserdikorraldajate rahastamist suuremas plaanis – kas nende riigieelarveline toetus ja eeldatav omatulu on vajalikus tasakaalus? Millised võiksid need omavahelised proportsioonid olla ideaalis?

 

LR: Täna on need ligikaudses proportsioonis 40% omatulu ja 60% riigi- või kohaliku omavalitsuse poolset toetust. Saajale tundub ikka, et seda on vähe, toetuse andja leiab, et omatulu võiks olla suurema osakaaluga.

Minu kultuuriministriks oleku ajast (2007–2011) on tänaseks palju muutunud. Mitmed kontserte korraldavad institutsioonid, kes olid veel hiljaaegu kultuuriministeeriumi allasutused (sh kõik etendusasutused), on muutunud sihtasutusteks, sealhulgas ka ERSO ja Eesti Kontsert. Nende toimimine riiklikult loodud äriühingutena on erinev kultuuriministeeriumi allasutuse omast.

Osa kulutustest peab riik garanteerima: töötajate palgad (nt EK garanteeritud palgal on sellised kollektiivid nagu RAM ja Hortus Musicus), nende ülem- ja alampiirid; majade ülalpidamiskulud ja investeeringuid. Vaja on panustada renoveerimisse, uutesse tehnoloogiatesse, pillidesse jne. Selleks tehakse kooskõlas ministeeriumiga vastavad plaanid aastate peale ette. Näiteks EK puhul näeb niisugune tegevuskava ette, et järgmise nelja aasta jooksul investeeritakse nelja kontserdimaja (peale Estonia ka Vanemuine, Pärnu ja Jõhvi kontserdimaja) renoveerimisse igal aastal 500 000 eurot.

Kontserttegevuse toetus on ainult üks osa sellest suurest eelarvest. Siin on mänguruumi välisesinejate toomisse, festivalide korraldamisse, maakondlike kontsertide tegemisse jne. Oluline on nii pileti- kui ka renditulu. See ongi korrelatsioon, kus omavahel võrreldakse riiklikku toetust ja omatulu.

Lisaks saab arvestada ka toetusi sponsoritelt: EK puhul siis AS Alexela, Silberauto ja Prike (nt Hennessy uusaasta kontserdid). Nii et kõik rahad kontserttegevuse toetuseks ei tule alati riigilt või kohalikult omavalitsuselt.

Kas seda riigipoolset toetust võiks rohkem olla? Senisest veelgi suurem riigitoetus oleks mu meelest konkurentsi-eelise mõttes ebaaus paljude teiste, mitteriiklike kontserdikorraldajate suhtes. Corelli Music, Pille Lille Muusikute Fond, Vox Clamantis jpt korraldavad väga kvaliteetseid kontserte eraalgatuslikult ja nemad taotlevad projektipõhiseid toetusi näiteks Eesti Kultuurkapitalist. Peamiselt tehakse kõike oma jõudude ja kuludega, tihti ka lihtsalt missioonitundest.

Üks võimalus anda kindlustunnet ja võimalusi ennast tõestanud tegijatele, oleks luua näiteks Eesti Kontserdi resideeriva kollektiivi staatus. Otsuse selle kohta peaks langetama EK loomenõukogu koostöös meie loomeliitudega. Eesti Kontserdil võiks olla koostööprojekte senisest veelgi rohkem, et mitte kinnistuda monopoli-seisundisse.

 

Millised on sinu kogemuste põhjal üldse riiklike kontserdikorraldajate tegevuse probleemsemad kitsaskohad ja miks? Ja kui, siis mida võiks homme teha teisiti kui täna?

 

LR: Selles valdkonnas on hetkel üks suur lipulaev – Eesti Kontsert ja tema kõrval kuulub päris suur osa Eesti kontserdielu korraldusest ka ERSO-le.

Kui vaadata ajas tagasi, siis meie riiklik kontserdikorraldus oli tosinkonna aasta jooksul sajandivahetuse ümber väga novaatorlik ja edumeelne. Seda nii EK kui ka üldisema riikliku kultuuripoliitika tasandil. Seda ka võrdluses meie lõunanaabrite Läti ja Leeduga. Riiklikus kontserdikorralduses, eelkõige Eesti Kontserdis (mille alla kuulus ka ERSO), võiksime seda aega tinglikult nimetada „Mäe perioodiks“. Aivar Mäe oli edasiviivaks mootoriks nii asedirektorina 1993–1998 kui direktorina 1999–2008.

Aastate jooksul on EK juhtimises toimunud märkimisväärsed muutused ka rõhuasetustes. Kui „Mäe perioodil“ olid peamisteks märksõnadeks kultuur, muusika, produtsentide kõrgtase, kontserdisaalide renoveerimine ja ehitus, siis täna on esiplaanil arendus, turundus ja eksport. Seda tendentsi kinnitab ka ametikohtade loetelu (EK kodulehelt 02.12.18 seisuga): arendusjuht, turundus- ja müügiosakonna juht, müügijuht, müügijuhi assistent, müügispetsialist, kommunikatsioonijuht, kommunikatsioonispetsialist, turundusspetsialist, reklaamiplaneerija jne.

Märgatavalt on tõusnud ka levimuusika osakaal programmides. Kas levikontserdid peaksid olema riiklikul tasemel korraldatud ja toetatud, on omaette küsimus. Ehkki ei tasuks seda mõtet ka päriselt kõrvale lükata. Näiteks 2018. aasta jaanuaris toimunud uusaasta kontsert oli erakordselt hea näide erinevate muusikastiilide professionaalselt kokku sobitatud kooslusest (esinesid NOEP ja ERSO, juhatas Kristjan Järvi).

Mõistagi ei pääse üle ega ümber raha teemast. Oleme kuulnud, et hetkel pole olukord EK finantsidega kõige paremas korras. Vaatamata piisavale riiklikule finantseerimisele on asutus juba teist aastat eelarvepuudujäägis ehk teisiti väljendatuna – võlgades.

Lugejal võib olla tekkinud küsimus, et miks ma üldse kandideerisin EK juhi ametikohale, kui olen hetkeolukorra suhtes sedavõrd kriitiline. Just seepärast kandideerisingi, et EK vajab radikaalseid muutusi ning ma uskusin end suutvat neid läbi viia.

Eesti vajaks kultuurivaldkonna institutsioonide etteotsa visionääre, kel oleks julgust ja ambitsiooni leida uusi suundi, sest riigi muusikamaastik on sedavõrd viltu vajunud, et iluravist enam ei piisa. Kui armastame riigi- ja valitsusasutuste puhul rääkida tõhusa riigikorralduse  poole püüdlemisest, siis sama sihi poole püüdlemisel on arenguruumi ka riiklikus kontserdikorraldamises.

Korrastamist vajaks ka riikliku ja erasektori vahekord, ent see on liiga lai teema, et seda käesoleva intervjuu raames põhjalikumalt käsitleda. Küll aga on selge, et riiklikul kontserdikorraldusel oleks üht-teist õppida erakorraldajatelt. Kui kasutada kultuuri puhul majandusõpiku termineid, võiks öelda, et erafirmades on iga töötaja kõige otsesemalt motiveeritud panustama maksimaalselt ja tema tootlus või tööviljakus on märksa kõrgem. Teisiti väljendudes – nt 10 000 panustatud euroga suudetakse erafirmas produtseerida enam kvantiteeti-kvaliteeti kontsertide osas kui sama summa eest riigifirmas.

 

Kui kandideerisid Eesti Kontserdi juhi ametikohale, oli sul ju ka oma visioon, kuidas meie kontserdielu veel paremini korraldada. Millised olid ja on sinu peamised ideed selles vallas? Mida oleksid Eesti Kontserdi töökorralduses muutnud ja miks?

 

LR: Eesti Kontserdisse on kohati kaasa lohisenud ENSV Riikliku Filharmoonia aegne struktuur – muusikakombinaat, julgeksin isegi kasutada kerge kirjandusliku liialdusena terminit „muusikaministeerium“, mis korraldab kontserte, pakub peavarju Rahvusmeeskoorile ja Hortus Musicusele, vahendab artiste ning haldab Väravatorni ja kontserdisaale. Seejuures Estonia kontserdisaali ta lihtsalt vahendab, üüridest seda Estonia Seltsile kuuluvat majaosa Rahvusooper Estonialt ning rentides seda omakorda edasi ERSOle ja teistele kasutajatele. Majade geograafiline haare on lai: lisaks Tallinnale on kinnistud Tartus, Jõhvis, Pärnus ja Peterburis. „Mäe perioodil“ suudeti seda kõike hallata ning sel perioodil oli säärane olukord veel ehk ajaloolise järjepidevusena ka põhjendatud.

Küsimusele, mida teeksin teisiti, kui oleksin EK juht, on mul mõistagi vastused olemas. Suure osa neist ideedest esitasin EK nõukogule, kes valis mind juhatuse liikmeks hääletustulemusega 5:0. Ei hakka seda valimisprotsessi saagat ja selle õiguslikkust siin enam uuesti analüüsima. Ütlen vaid lühidalt: olen paljude aastate jooksul Eesti muusikamaastikul tegutsenud nii kontserdipubliku, koorijuhi, kontserdimaja juhi, kultuuriministri, kui Riigikogu kultuurikomisjoni esimehe ja liikme rollis. Usutavasti suudaksin EK rolli Eesti muusikaelus näha mitte üksnes selle institutsiooni keskselt, vaid samaaegselt nii muusikute poolelt kui ka riiklikust seisukohast. Ja mis pole samuti tähtsusetu, kauaaegse tartlasena vaataksin kõigele sellele mitte üksnes pealinnakeskselt.

 

Ent kontserdihooajast kui tervikust rääkides – oskad sa nimetada arvu, kui palju Eesti Kontsert hooaja (või aasta) lõikes praegu üldse kontserte korraldab, sealhulgas maakondades?

 

LR: EK aastaraamatust saame teada, et umbes 1300 kontserti aastas. Kui jagame selle päevade arvuga aastas, saame tulemuseks veidi enam kui kolm ja pool kontserti päevas, mida on päris palju. Nende hulgas on küll arvestatud väga vajalikud koolikontserdid, ent hoopis on ära kadunud maakonna-kontsertide traditsioon. Needsamad regionaalsed kontserdimajad võiksid ära katta need regioonid, kuid seda peaks siis süstematiseerima. Potentsiaali ju oleks – meil on olemas nii Vanemuise Sümfooniaorkester kui Pärnu Linnaorkester, Jõhvi naabruses tegutseb Narva Sümfooniaorkester. Nii et on võimalus omaalgatuslikult korraldada sümfooniakontserte just nendes piirkondades n-ö oma jõududega. See annaks Eesti muusikutele esinemiseks lisavõimalusi.

 

Maakondlike kontsertide juurde tagasi tulles – kui sa ennist ütlesid, et nendele tuleks uuesti elu sisse puhuda, siis kas pidasid silmas maakondlike kontsertide arvu suurendamist või nende kvalitatiivsete näitajate parandamist?

 

LR: Me võiksime, piltlikult öeldes, korraldada kümme kontserti, kus igale sündmusele jagub paar kuulajat. Samas me võime teha ka ühe või kaks puupüsti täis saaliga kontserti.

Pelgalt statistiline summaarne number – 1300 kontserti aastas – ei anna tegelikku ülevaadet riiklikult rahastatud kontsertelu korraldamisest terves Eestis. Täpsemal uurimisel avastasin, et sellesama statistika järgi pole eelmisel aastal Lääne-Virumaal korraldatud ühtegi kontserti. Samas on Jõhvi kontserdimajas korraldatud kontserdid kõige suurema kasuteguriga: Jõhvi 15 000 elaniku kohta oli seal kontsertide arvu ja külastatavuse suhe vabariigi parim!

Omaette teema on festivalid – need annavad igale kontserdihooajale omamoodi raami. Enamasti fokusseeruvad nad ühele või teisele teemale - üle aasta toimub klaverifestival, on Eesti nüüdismuusika, vanamuusika festivale jne.

Mõtlesin, et neid festivale saaks ühildada erialaste töötubadega – näiteks kui on käimas klaverifestival, siis klaveriõpetajad üle Eesti võiksid tulla selle festivali raames toimuvale koolitusele. Veelgi parem, kui nad kuskilt Abjast või Põlvast tuleks sinna koos oma õpilastega. Idee oleks paremini ära kasutada seda maailma tipp-interpreetide know-how’d, mis meile nö koduõuele kohale tuleb.

Maakondades toimuvatest festivalidest rääkides on Saaremaa Ooperipäevad kindlasti üks olulisemaid maamärke, mis on tegelikult pigem rahvusvahelise kui kohaliku mõõtmega. Alates 2008. aastast on seda korraldanud Eesti Kontsert. Teerajaja oli juba eelpool korduvalt nimetatud Aivar Mäe, kes suutis keerulisel ajal panna oma meeskonnaga aluse võimsaks muutunud sündmusele, kus täna igaüks kohal olla tahaks. Leian, et EK võiks kaaluda Ooperipäevade veelgi atraktiivsemaks muutmiseks koostööd Rahvusooperiga Estonia.

 

Kuidas sa iseloomustaksid praegu meie kontserdimaastikul toimuvat laiemas plaanis? Mis on Eesti kontserdikorralduse eripäraks, mis on selle „võlud ja valud”?

LR: Kui me võrdleme ennast välisriikidega, siis Baltimaadega on meil nii mõndagi sarnast, sest me tuleme sarnasest ajaloolisest ruumist. Meil on samuti kui Lätis ja Leedus riiklikud kontserdiorganisatsioonid kõrvuti eraõiguslike kontserdikorraldajatega.

Aga kui vaatame maailma muusikaelu tervikuna, siis domineerivad eraõiguslikud kontserdikorraldajad. Vabakutselised interpreedid on kinnistunud erinevate kontserdiagentuuride juurde ja neile korraldatakse tuure üle kogu maailma. Nii Eesti ja ka mõnede teiste endiste nõukogude liiduvabariikide eripäraks on see, et riikliku kontserdikorralduse osa on päris suur.

Näiteks USAs riiklikku kontserdikorraldust ei ole, see on osariikide, aga ka väga paljude erinevate fondide pärusmaa. Pole ka haruldus, kui mõni suurkorporatsioon mõne silmapaistva sümfooniaorkestri n-ö oma tiiva alla võtnud on.

Leian, et Eesti-suguses väikeses riigis on eelkõige tarvis tagada, et Eesti muusika – olgu siis minevikuklassika või algupärased nüüdisteosed – meie kontserdisaalides ikka pidevalt kõlaks. Ja seda meie oma interpreetide esituses, et nende tegevust ja seeläbi ühtlasi kogu meie muusikahariduse püramiidi – muusikakoolidest muusikaakadeemiani välja – piisavalt väärtustada.

Et mis need „võlud ja valud” ikkagi on? Võlu on see, et meil on kõik kõrgetasemeliseks muusikaelamuseks vajalik tegelikult ju olemas: maailmakuulsad heliloojad, tasemel muusikud, kaasaegsed kontserdimajad ja haritud publik. Aga valu on see, et piiratud võimaluste tingimustes – nii rahaliste ressursside kui potentsiaalse publiku arvu osas – on keerulises olukorras kõik – nii riigi poolt toetatavad kui eraõiguslikud kontserdiorganisatsioonid.

Arvan, et kõikide kontserdikorraldajate üks olulisi „valusid“ on ka see, kuidas kaasaegses infotulvas, kus konkureeritakse absoluutselt kõikide eluvaldkondadega teha nii, et potentsiaalne muusikahuviline eelseisvast suurepärases tkontserdist õigel ajal teada saaks ja kontserdile tuleks.

shock drop air force 1 full uv reactive | adidas hockey stick bows for girls on sale - S23764 - Buy now Adidas Forum 84 Low