Tiina Jokinen, muusikaprodutsent

30. september 2013

 

 

Kas süvamuusika on vajalik?

 

 

Järjest enam on haaranud meediat ja sotsiaalvõrgustikke diskussioon loomemajandusest ja selle olemusest. Ja miskipärast on selle uut liiki majanduse keskmes eelkõige muusika ning ootamatult tihti tõstatub küsimus selle kunstiharu liigitamisest. Kummaline, et aastasadu on kirjandus andnud tööd ühele suurele ettevõtluskategooriale – nimelt kirjastajatele, kuid miskipärast ei ole neil kordagi tekkinud vajadust nimetada oma majandustegevust muuks kui kirjastamiseks. Ei tea küll, miks. Loogika ütleks ju, et kirjutamine on looming ning kirjastamine kui selle loominguga kauplemine on majandus. Seega kokku peaks tulema loomemajandus. Sama käiks ka kunstikaupmeeste, antikvaaride, galeristide jt kohta.

Küsisin kord ühel kõrgetasemelisel loomemajandusseminaril, mis oli seotud muusikaga, et mis siis ikkagi on see uus majandusliik või tegemist lihtsalt millegagi, mis uuel ajal uue nime on saanud. Esimene kriteerium, mida mulle definitsioonina pakuti, oli projektipõhisus. Olles ise ettevõtja, paneb see mind mõnevõrra kulmu kergitama, sest teatavasti ei ole projektipõhisus just kõige jätkusuutlikum tegevus, ehkki ka eelnimetatu on üks olulisi väljendeid uue majanduse keelevaramus.

Kurtsin oma kõvapäisust ühele eesti tuntud majandusgurule ja sain vastuseks, et tema küll ei tea, mis loom see selline on ja tal endalgi probleemid mõistmaks, mis näiteks on teadmistepõhine majandus. Et tal on rahandusalane haridus, mis annab talle teadmised pangandusest ja muust taolisest, ent näiteks juuksuriteadmised on tal puudu. Ega saa ta ka aru, miks juuksuriteadmisi kategoriseeritakse mitte-teadmiste alla.

Muusikavallas on aga loomemajandusdebatt täies hoos: üha laiemalt levib veendumus, et muusika peab end ise ära tootma. Postulaat, milles pole midagi viltu. Küsimus on ehk enim, et mil moel muusika enda ära tasub.

Üks võimalus on teha seda erinevate korralduslike tegevuste kaudu, tegelikult nii nagu kirjastajad, galeristid, sest tõepoolest peab keegi ka muusika praktilise poole eest hoolitsema: seda korraldama, salvestama, noote trükkima, saatma, rentima, kontserte korraldama jne. Kas see just iseseisva majandusharuni küündib, on pigem iseküsimus.

Samas pole eeltoodud “kohe ja kiire” meetod ehk ilmtingimata see ainus tasuvuse näitaja. Tooksin siinkohal paralleeli matemaatikaga – kes seda koolis armastas, kes vihkas, ei mängi siinkohal rolli. Miskipärast kuulub nimetatud teadus põhihariduse hulka ja üldiselt siiski märksa suuremas mahus kui lihtsalt liitmine ja lahutamine, mis on igapäevaelus kindlasti vajalikud teadmised (ehkki kalkulaatori abiga saab juba ka peaaegu ilma hakkama). Kiusliku õpilase nõudlikule küsimusele, miks mul integraale vaja on, vastatakse tavaliselt, et matemaatika arendab mõtlemisvõimet ja loogikat, mis on ju hariduse üks eesmärke. Koolist pääsenutena hingame kergendatult, et enam pole vaja kõrgema pilotaaži ja ülesannete lahendamise kallal vaeva näha ega muretse suuremat oma mõtlemise arengu või taandarengu pärast. Tegeleme oma asjadega, vaatame, kuidas me elus hakkama saame ning vabal ajal oma ajule väljakutseid ei paku. Miskipärast esitab aga inimese vaimne külg oma kandjale samasuguseid nõudmisi nagu füüsilinegi. See, et regulaarne füüsiline treening on meile vajalik, ei ole kellelegi uudis. Vaimu arvame treenivat oma igapäevase tööga, millest peaks piisama ja jääma veel ülegi, sest meil kõigil on ju järjepidevalt rohkem tööd ja stressi, kui taluda suudame ja soovime. Julgen selle väite paikapidavuses kahelda: tihtipeale tundub vaimne töö pigem sandistav, sest stimuleerib kogu aeg samu ahelaid mõttetegevuses.

Mis võiks siis olla see vaimne treening? Vanad retseptid on muidugi keelte õppimine, ristsõnade lahendamine ja võib olla veel miskit sinnakanti.

Kas aga on keegi mõelnud, miks kohtame süvamuusika kontsertidel just pingelise vaimse töö tegijaid? (Tahaks mitte-muusikuna siinkohal ära märkida asjaolu, et kontserdid pole muide üksnes muusikalise eriettevalmistusega kodanikele. Ega matemaatiktunniski koolijütsil veel sellekohast diplomit taskus pole.) Kas sellepärast, et kontsert neid lõõgastab? Küllap, aga teadaolevalt ei kuulu sümfooniline muusika nii väga relax-meelelahutuse hulka. Teos, mis kestab 30 minutit kuni 1 tund ja sunnib end pingsalt jälgima, on tihtipeale kõike muud kui “relax”. Kas võib olla tegu sellega, et see abstraktne fenomen on just selline ajugümnastika, mis aitab meil saavutada uut taset mõtlemises? Jälgides helikeele keerdkäike, muutumisi ja kordusi  läbime me sama rada, mis matemaatikaülesandeid lahendades. Seega võib olla võimalik, et muusika tasub ennast ära märksa vähem mõõdetaval moel nagu hariduski või laias laastus üldse tsivilisatsioon. Kui mängida mõttega, et muusikat on vaja inimkonna arenguks, siis on tema kasutegur majandusmõõdikuid ületav. Tegelikult käib see ilmselt kõigi kunstiharude kohta.

Siit tagasi küsimuse juurde, kust on ühtäkki ilmunud lavale loomemajandus ja kirglik diskussioon, mis sinna alla kuuluda võib ja mis teps mitte. Kas äkki on küsimus hoopis meie omalaadse euro-följetonistliku ajastu infrastruktuurifondide, toetuste ja projektide hulluses? Et kes novaatorlikuma ideega lagedale tuleb, see rahapaja leiab? Ja kui sisulist novaatorlust parasjagu napib, siis kõlbab ka uue keele “europrojektikeele” loomine. See on igal juhul midagi uut ja mitte see tavaline vana nõukaaegne kantseliit? Kunagi rääkisid kaupmehed, müüb mitte sisu, vaid pakend. Seejärel jõuti veendumusele, et müüb mitte pakend vaid legend. Suurepärase legendi saatel täiesti mõttetu kreemipurgi ostmine pole veel suurem katastroof – jääb riiulile tolmama või maandub prügikastis. Kus maandub sõnaohtrusest pakatav följetonistlik euro-ajastu?