Tiina Jokinen, muusikaprodutsent

17. november 2013

Eesti elust Sirbist inspireerituna


Tsiteerides koondatud kirjandustoimetajat Doris Karevat: “see on kolmas märguanne”, pean möönma, et see on nagu haiku, mis võtab lühidalt kokku meie elu hetkeolukorra.

Eesti osas on paar võrdlust, mis mul juba pikka aega tüütute kärbestena peas tiirlevad. Lähim neist jääb aega 1988. Eestis käis fosforiidisõda, lauldi isamaalisi laule ja vaikselt võeti kapipõhjast välja tükk kolmevärvilist kangast. Seda kõike teavad ja mäletavad vähemalt neljakümnesed vist veel päris hästi. Samas ei vaeva me eriti pead selle üle, mis toimus tol ajal Nõukogude Liiduga, sest meil tuhises peas vabadusetuul. Mis siis aga toimus Nõukogude Liiduga? Glasnost oli oma töö teinud, samuti ka perestroika. Tulemuseks oli täielik kaos, mida lahingut kaotav klikk (junta, kompartei – pole oluline, mis nime talle anname) ei suutnud enam teisiti kontrollida, kui rapsides, keelates, käskides ja lõppeks riigipööret korraldades. Kõige selle tulemuseks oli paari aasta jooksul riigi täielik kokkukukkumine.

Teine võrdlus on kaugem ja vaevalt, et selle pealtnägijaid enam ülearu palju on, aga ajaloost teame siiski, mis toimus Eesti Vabariigiga aastatel 1938–1939. Ehkki see paralleel võiks tunduda asjakohatuna, sest siis oli suur idanaaber, kes meie väikeriigile keelt limpsas ja täna ta seda ilmselt nii õhinal ei tee, siis ma arvan, et pole olulist vahet, kes müüb ja kellele. Ärge arvake, et nüüd tuleb NATO- ja EURO-skeptiku pikk targutus. See on lihtsalt paralleel.

Ohumärke on aga teisigi. Pikalt ja laialt räägitakse meie rahvastiku kahanemisest ja üritatakse igal moel sündivust suurendada. Mul aga tekib küsimus, kelle jaoks seda sündivust siin kasvatatakse, kui paljud vähegi ärksama mõistusega lapsed ja noored suunduvad õppima piiri taha ning pole mingi saladus, et nad sealt enam tagasi ei taha tulla. Ükskõik, kellega lapsevanematest sel teemal räägid, kehitavad kõik õlgu ja ütlevad, et ausalt öeldes, pole ju mille nimel ja kuhu tagasi tulla. Pole selle kirjatüki autorgi mingi erand – ka minu järeltulev põlv on seadnud oma elu paika väljaspool Eestit. Kui täna lahkuvad noored, isegi kui nad suurema osa oma haridusest juba väljaspool on omandanud, siiski veel eesti keelt räägivad, siis miskipärast ei julge erilisi panuseid teha sellele, et nende järglased, enamasti segaperedest, seda enam teevad. Ehk et tundub üsna mahavisatud olema see ponnistamine sündide suurendamise nimel – see raha on juba ette väljapoole Eestit kulutatud.

Kui 1992–1994 üritasid kõik, kes paremini, kes halvemini, midagi luua, üles ehitada, siis tänaseks paistab see tung olevat sulalumena Maarjamaalt lahkunud. Parim karjäär, mille poole püüelda, on riigiametniku leib, mis on küll pikk, aga teps mitte enam peenike ega nõua ka erilist vastutust. Kõlab jõhkralt, aga võttes arvesse nii enda kui mitmete eraettevõtjatest kolleegide viimaste aegade kogemusi, siis paraku on see määratlus suhteliselt täpne. Riigiametis isegi ei vaevuta enam põhiseadust tundma: annab jumal ameti, annab ka mõistuse. Hiljaaegu puutusin ise kokku ühe kultuuriametkonnaga, mille tegevus küll ühegi seadusega kooskõlla ei paistnud minevat. Nojah, kui mõni erafond taolisel moel toimiks, oleks tal kaelas nii seadus kui üldsus. Riik aga ongi ju meie seadus ja üldsus ning Quod licet Iovi, non licet bovi... See lugu on alles poole peal, seega võib sellest kunagi eraldi peatüki teha.

Tagasi Maarjamaa murede juurde. Ma ei tea, kas keegi on hommikul ärgates vahel mõelnud, mis kord ja võim siin valitseb? Peaks ju olema demokraatia? Samas, misasi see demokraatia siis on? Saame tõepoolest öelda, mis keelel ja meelel ning vangi selle eest ei panda. Aga karistada saab ka teisiti. Kultuurikorraldajatel saab kinni keerata rahakraanid. Maksuseadusi saab muuta. Ja palju muud. Demokraatia puhul peaks justkui nagu ka kodanikel sõna sekka olema öelda. Nime poolest ju ongi – meie eest teevad seda rahvaasemikud Riigikogus. Aga on nad ikka tõesti meie tahte väljendajad ja rahvaasemikud või on tegu ettesöödetud häälepüüdjate partidega, kelle varjus junta oma otsuseid langetab? Tõsi ta on, et Eestis ei ole olnud ega ole ka täna korralikku poliitilist eliiti, kelle kätte riigijuhtimist võiks usaldada. See riik on lihtsalt liiga lühikesi perioode iseseisvust nautinud. Sestap on paljud algatused muide tavaliste haritlaste ja kultuuriinimeste poolt tulnud. Kas aga populaarne laulja, tantsija või näitleja mingi partei nimekirjas kandideerides tegelikult enam sedasama rolli täidab? Või hiilib tema selja tagant tüüri juurde keegi, keda me sinna iial ei valiks? Peatugem hetkeks ja mõelgem.

Tahaksin meelde tuletada banaalset tõde, et vähemalt ametlikult ei valitse Maarjamaal enam ega veel võõrvõim. See aga tähendab, et nii  mõndagi on siiski meie endi kätes ning resigneerunult tõdeda, et lastel pole välismaalt koolist mõtet enam siia tagasi pöörduda, ei ole vast siiski kõigi õigem lähenemine, vaid meenutab aega “täna 25 aastat tagasi”.

Nägin eelmiselt ööl tähendusrikast und. Elasime koos allesjäänud suguvõsa liikmetega esivanemate ehitatud ruumikas majas, mida olid aegade jooksul räsinud küll tulekahjud, veeuputused, tormid ja muud hädad. Alati oli lõpuks leitud võimalus kahju likvideerida, maja korda teha ja edasi elada. Järsku aga avastas keegi suguvõsast, et maja pureb ühest nurgast hallitus ja teisest koi. Ilma erilise kärata ja tuima õlakehitusega hakkasid kõik omaette leibkonnad vaikselt välja kolima ehitades endale, kes lähemale, kes kaugemale, uusi maju. Mõni neist oli päris kobe, aga enamus lausa hütid, mis kuidagi vana häärberiga võrdlust välja ei kannatanud. Lõpuks jäi vana maja päris tühjaks ja kukkus kokku. Tema kunagised asukad ja nende järeltulijad enam ei mäletanudki, et neil kunagi selline valdus olnud oli...

Usun, et paljud eestlased tegelikult ei taha kodust lahkuda, aga teevad seda endale aru andmata siiski, isegi kui nende maad ei valitse võõras.