Raido Rüütel, endine rallisõitja, Eesti Suurlooži endine suurmeister
6. oktoober 2014


Avalik kiri Jaagule
*

Hea sõber!

Me pole trehvand nüüd mitut aega, seepärast võtan Sulle kirjutada. Pean kohe ette vabandama, et pole sulg mul kaugeltki nii sujuv, kui raamatus, mis nõnda küpselt Sinu nägu.

Ehk mäletad, see juhtus ammu, kui tulnud olin pikalt palvelt. Siis olin puhastunud ja ka sisemiselt klaar. Ei olnud kuue peale argipäeva pritsmed siis tilkunudki veel.

Seal Toompeal Püha koja ees Sa tundsid huvi, kas oskan arvata, mis ootamas meid homme? Ma vakatasin hetke, seejärel rasked sõnad laususin: "Ei ole kaugel aeg, kui tänast paradiisina me meenutame, sest tulevikus äng ja vaev meid oodata võib taas". Nüüd pelgan, et tulemas see rutem, kui algul mõistsin arvata.

Sa õpetatud mees ja ise õpetaja. Sa tead, et vanakuri kunagi on magusasti sosistanud kõrva "sul annan juua, süüa, annan kogu ilma, sa vaid veidikene teenima pead mind". Tema, Suur, seal vankumatuks jäi ning seismas meie eest on nüüdki.

Seda lepingut ta pakkumas ka täna ning mõnigi kolm tilka andnud oma verd. Kuid nüüd ta nõuab oma jao, see kabjastunud kuju. "Te toetama seal saalis peate sätet, mis laseks meest ja meest ning naist ja naist seejärel pereks pidada. Küll hiljem korraldan kõik nii, et lapsedki te endil kõrvalt saate ja võõrastele sundkorras ajupesu teete. Ja kui peaks keegi maalt seepeale iitsatama, siis seadus tehke nii, et karistus neil oleks kole".

Ei ole jah me esindajail praegu kerge. Ei minna tahaks rahva tahte vastu, kuid kästud on ja tõrkuda ei julge. Siin minul nõu neil anda oleks. Küsige esiti kõik iseendalt, seejärel inimeste käest "Kui Taevaisa soov see oleks olnud, siis pidanuks ju olema meist umbes pooled seesinast ilmavalgust näinud tagaukse kaudu?"

Ja lõpuks tahan kõnelda Sul seda, kuis inimesed Maarjamaalt läinud pühal päeval Toompeal Kiriku ja lossi vahel õlg õla kõrval seisid koos, et kuulata, mis mõistlikel on öelda. Meid oli palju, nii eesti soost, kui venelasi, oli juute ja ukrainlasi, ehk mujaltki. See on see lõimumine, millest päeval raskel meil raadiod lehed ahastamas, nüüd kohe hakkame kõik hästi läbi saama. Seal lossiplatsil üksteise keelt ei mõistnud mitte kõik, kuid südamega aru saadi sellest, mis teisel öelda, või siis arvata.

Hea sõber, Sulle võin ma kinnitada, sealt kõiki võin ma usaldada nagu Sindki ja olla samas kaevikus, kui vaja. Me usk on ühine ja tugev.

Seal muuseas tulin mõttele, et olen valmis seisma koos Jaani, Kolja, Märdi ja Ivaniga nii idapiiri peal, kui mujal, kus murda üritatakse me ürgne vaim olgu siis või torude ees, mis kohale tõi onu Sam.

Rahu Soovides!

PS. Ma homme, teisipäeval lossi platsil olen seismas. Ei mitte selleks, et kõigile seal öelda tere ja ehk on alpuski must nõnda kaugel, et põhjuseks ei ole see. Ma vaikselt omaette vaid häbi tundma lähen, sest olen üks sest piskust miljonist, kes endi keskele on tekitanud lõhe.

* Tallinna Piiskopliku Toomkoguduse õpetaja Ivar-Jaak Salumäe (toimetaja märkus)