Leili Parhomenko, kunstiajaloolane
5. jaanuar 2015
AURORA TEMPORALIS e. KUNSTIS ON PÄÄSEMINE
Elu. Kui vaadata seda läbi kunsti. Aga kontekstis kunstist kirjutatuga. Kaugeleulatuvaid tähendusi loov tulemus osutub sidusaks, võib-olla ootamatuks, vaatamata valgetele laikudele ja mõistelistele ebamäärasustele.
Kunsti kujunemiskäigu vastuolud, seda mõjutanud kunstivälised ja -sisesed tegurid –nii tänapäeva kui minevikukunstis, millest sageli on vaikitud, ei tohiks enam puududa kunstikriitikute ega kunstiajaloolaste töödes… Küsimus on ühiskondlikus ja kultuurilises kontekstis, milles kunst sünnib. (M.Eller, 1987)
Kunsti ja kunstialase mõtte muutumine vaba ühiskonna pinnalt vaadatuna. Kui süveneda. Haridus on see, mis võib ka laiemalt huvi pakkuda. Omaette väärtus ja valu nii sisus kui vormis. Emakeelset kunstiharidust peetakse rahvuse kultuurilise küpsuse märgiks. Tallinna Kunstiakadeemia – 100 aastane. Tartu Kõrgem Kunstikool ja Tartu Ülikooli maaliosakond – noored õppimiskohad, Academia Non Grata Pärnus – kaose sümbolina, kui vana või kui uus? Kui meenutada, et Tartu ülikooli joonistuskool avati 1803, siis aeg on kokkuvõttes natuke pikem. Pallas (1919) institutsioonina läks küll kaduma, aga no tühja sellest!
Mis saab edasi? Mis tulevik hämarusest ette viskab? Et kavandada sihti, kes võtaks riski öelda midagi kasulikku – ühendavat? Kas üldse on, mida koos hoida? Ei juhtivat ideed ega karismaatilist juhti. Kõik tundub laiali valguvat, hälbivat. Kuhu? Kui püüda seletada simulatsiooni kaudu. Reaalsust niikuinii ei ole… justkui. On nihilistlik eufooria. Miski oluliselt ei loe. Minevik, olevik, tulevik – kõik on üks ja seesama. Elu, olles lamendunud, tasalülitub. Elu tähenduse hoomamatus kedagi ei puuduta, me seda tähelegi ei pane. Võib tunduda, et vabadus on kõikelubatavus. Ja, võib-olla ongi. Kõik on võimalik. Iga kunstnik tegeleb oma isikliku loomeprogrammiga, et leida tee ise-enda juurde. Igasugune pedagoogiline õppesüsteem meie ajal areneb eneseharimise suunas.
Või on reaalsus kunstnike tähelepanu ja mõjupiirkonnast väljas? Või ei ole ta seal kunagi olnudki?
Senised kujutelmad kunsti sotsiaalsest rollist on osutunud jõuetuks. Tema ühiskonda kujundav toime on jäänud nõrgaks… milline on tema tegelik mehhaanika inimesele ja ühiskonnale? Toimekanalid on tunduvaltkeerulisemad. (E.Põldroos, 1987) Ja, mitte olemise välisest küljest tulenevad.
Aga kunstiharidus ei saa tugineda ühiskondlikele emotsioonidele ega parteilistele doktriinidele. See vajab kriitilist mõtestatust, ükskõik kui kaugele loodetav tulemus ajaliselt ei asetuks. Me ületähtsustame hetke, kus oleme. Kool eeldab kvaliteeti. Väärtus luuakse ajapikku. Mingid väga põhilised tegelikkused, elementaarsed reaalsused määravad põhiväärtuste juurde tagasitulemise võimalikkuse. Vabadus võib püsima jääda vaid koosluses korrastatusega teatava terviku piires. Kaasatundmine ja kriitiline distants üheaegselt. Vaja on kontemplatsioone, milles ei oleks ei kibedust ega kahetsust ega süüdistusi. Aidata kaasa kujutelmadele taassünnist, uuest elust!
Ars Electronica teeb oma töö. Arvutiseerimine mõjutab üha sügavamaid kultuurikihte. Interaktsioon kui esteetiline sündmus eeldab uut tüüpi loojat. Kas ka uut tüüpi kooli? Avanevad uued loomevõimalused ja esituspinnad, teistsugused tööriistad. Kunstniku identiteet võtab ootamatu pöörde. Kas on enam mõtet vaevata pead vaagides, kelle looming on algupärane, kelle mitte? Ja siiski, uusmeedia ei lähe minevikust täiesti lahku, rääkimata klassikaliste erialade ausse jäämisest. Pigem jaotab see kultuuri kooshoidvate kategooriate raskuskeskmed ümber, tuues esiplaanile varem taustal olnu ja vastupidi. Varem, klassikalise realismi puhul eeldati, et vaataja võtab illusiooni täielikult omaks, kuni see kestab. Uus metarealism põhineb aga seevastu heitlusel illusiooni ja selle hävitamise vahel.
Moodne arvuti nõuab kasutajalt intellektuaalsust, süsteemset eksperimenteerimist ja kiirust. Ja, veel kord – kiirust, kuna kõik kogu aeg muutub. Olles loomult futuristlik, on uusmeedia neovormina ajaloolisest suundumusest karmim. Aega ei ole! Nõukogude kunstielu kontekstis oli oluline kaitsta saavutatud kunstiseisundit. Tunda end Lääne eelpostina – sel olid omad meeldivused. Kunsti sõjajärgset nullseisundit hindasime Läänest erinevalt. Kas üldse mingit kunsti enam? Antiikunstist sai kunst, avangardist sõjajärgne akadeemia. Kommertsialiseerimine muutis need massikultuuri teenriks. Upume kõik keskpärasuse merre! Ja pääsu ei ole. Teatavad ajastuomased futuristlikud arengudjäid meil sisulises mõttes tähele panemata. Purustada kunst enne kui on liig hilja! Kellele ikonoklasm, kellele lihtsalt esile trügimine. Ehk ei mõistaks seda madalalt kodeeritud kontseptualismina. Võib-olla, tänu osavale kunstipoliitikale, ei olnud meie kunstnike sotsiaalne meeleheide piisavalt kriitilisel piiril, võrreldes olnud poliitilisega. Või jäime hüppega määramatusse lihtsalt hiljaks? Avangard ei andnud vabaks. Saksa keeleruumis eristati algupärane looming jäljenduslikust 1970ndatel. Prantslastel on need alati eraldi seisnud. Paljude tööde hinnaks osutus materjal. Aga meie… ikka veel avangardi lummuses. (J.Kangilaski, 1987)
Meie krooniliseks haiguseks kujunes uute andekate kunstiastujate nappus. Oleme olukorras, kus terve põlvkond on esindatud vaid üksikute nimedega.… needki vähesed oma enamikus sulasid kuidagi liigagi harmooniliselt juba olemasolevasse kunstipilti. (E.Põldroos, 1987)
Miks? Milliste kaugeleulatuvate tagajärgedega?
Neid küsimusi saadab kahetsus meie kõigi ühiselt raisatud potentsiaali pärast. Kuhu ja kuidas seda nn. kadunud sugupõlve piiri seada? Kas tõsiasi, et praegu on riiklikult kinnimakstud kunstide ala õppijaid kolm korda rohkem kui varem (u. 6 tuhat 2 tuhande vastu), pluss välismaal õppijad, annab lootuse tulevikule? Suur huvi kunstiõpingute vastu, aga ka killustatus, on omane kogu euroatlandilisele kultuurile. Konkuretsus kunsti maailmalinnades rängem kui meie oleme harjunud.
Millised on meie energiavarud aastal 2015?
Kuhu suunata mõttejõud? Oleneb tegude mõõtkavast, et kavandada siht. 20. sajandi alguse meestel oli unistus. Nemad ajasid selgelt eesti asja ja uskusid sellesse. Et unistus alati domineeriks reaalsuse üle, peab ta olema piisavalt suur.
Eesti Kunstiakadeemia on 100 aastane. Kõlab väärikalt – suure sisemise hõivatusega ambitsioon, mis viitab lõhestatusele nii ajas kui ruumis, vajadusele otsustavalt pöörduda tulevikku, terviku poole. Kas kunstiakadeemia ideel on tulevikku? On tal vabas ühiskonnas kohta, ja kui on, siis milline? Või on see mõiste võõras, vastuvõetamatu, isegi põlatav. Mõiste mahu määrab sisu. Ajalooline ettemääratus seisneb klassikalise stiili kaitsmises. Kunsti vabastamine klassilistest normidest tõi algul kaasa meeliülendava produktiivsuse, mis suhteliselt kiiresti ammendus. Millised kriteeriumid, kõlbelised alused?
Kunst ja vabadus!
Kas see kaaslus jääb neoliberalistlikus ühiskonnas igas olukorras kehtima? Või võivad välja kujuneda situatsioonid, kus kool võtab puhtdirektiivse funktsiooni. Akadeemia oli alati võimude propaganda ruupor.
Kes kaitseb kunsti, kes kooli?
Aga uus, üha uuenev meedia – tema nõudmised tunduvad vaieldamatud. Kui palju üldse on vaja kauneid kunste, s.t. klassikalisi kunstiaineid, et elustada tehniliste erialade tuimust. Tegelikult tähendab see hingetuse vastu sõdimist. Hinnata muutusi, aga mis põhjalt? Kas korintose orderi sambakapiteeli (samba pea kui geomeetriale allutatud lillekorv) pliiatsiga joonistamine on mingi saavutus või ei ole? Või me ei taipa enam, millisele intellekti tasemele see võimine viitab, käte tundlikkusest rääkimata. No, võib ka teisiti.
Tallinna kooli joonistamise stiil on olnud akadeemilisem, täpset joont ja detaili hindav. Pallases lähtuti pigem suurtest valgus-varju pindadest. Mängiti valgusallika asukohaga, erineva valgusjõuga. Tulemus – figuuride sensuaalne tundlikkus, soojus, lõpuniöeldamatus. Joon – looduse suur abstraktsioon – kui piir, mille taga miski lakkab, aga ka mille kaudu miski on oma olemusse koondatud. Tundlik käsi otsib joone abil õiget vormi ka sellele, mille olemasolu pole veel selge, mida nimetadagi ei oska ja esitada ei saa. Käsi otsib alateadlikult siduvat pinda või vormi ootamatult ilmnenud kujundikarkasside kooshoidmiseks. Arvuti võtab inimliku tundlikkuse vastu. Külmalt, tõsi küll.
Reformid vajavad reformaatoreid. Pelgast kunstiarmastusest ei piisa. Tartu Kõrgem Kunstikool loodi kauboimeetodil. Kuidas ehitatakse üles Tallinna Kunstiakadeemia? On vaja uskuda akadeemia tulevikku, Tartu kooli tulevikku. Aga, taassünd võib toimuda nende piiride taga mitteformaalsetes ringides või eraateljeedes, mis ühendavad inimesi, kes jätkavad võrdlust traditsiooniga, olgu siis disaini all või kaunite kunstide vabas loomingus või “tuult tallates”. Vormitäius kui abstraktne idee ja ideaal. Selle järel on Euroopas käidud: kirikud ja kloostrid, tahvelmaal ja kammermuusika. Klassiline kunst – parim vahend taastamaks kaasaegses maailmas elava inimese hingelist tasakaalu ja eneseväärikustunnet. Aja vaim ja turu vaim ei ole üksja seesama, siiski. Kas uusmeedia nõuab maitsetu publiku maitsejäägitut meelitamist?
Koondada energia ja suunata see maalitraditsiooni ülesehitamisele Tartu Kõrgemas Kunstikoolis.
Valikut pole. Pallas on surnud. Elagu Pallas! (V.Vaga, 1993) Traditsioon on vältimatu ja samas hülgab ta selle, kes iga hinna eest püüab teda jäljendada. Ka traditsioon on muutunud. Seoses fotograafia kiire tõusuga hakkas avangardses kunstis maad võtma õõnestav ütlemine “Pête comme un peinture”, mis jätkus pissuaari eksponeerimise ja tõstmisega vannitubade madonna positsioonile. Kas meil on põhjust, kasvõi traditsiooni küündimatus jäljenduses, seda otsetõlkimatut mõtet ikka veel toetada? Purustus! Ka see on ületatud! Kuidas mõtestada fragmentideks lõhutud maailma? See on küsimus. Otsida ei-tea-mida. Midagi, mis pole esitamiseks valmis. Olla üheaegselt mitmes esteetilises süsteemis korraga.
Tartu kooli tööstiil eeldab loovenergia teatava kriitilise massi olemasolu. Et oleks piisav kogus pühendunuid, silmapaistvaid üliõpilasi, endisi üliõpilasi, kelle maitsekriteeriumid läbi aegade püsima on jäänud. Kool institutsioonina osutub sel juhul kõrvaliseks, nn. kroonu asjaks. ERKI-s jätkus ennesõjaaegne Tartu kool maali alal veel 1970ndate algul. Õppekavad ja kontrollid tulid küll Repini akadeemiast, kuid neist vaadati mööda.
Kuna keskkond ei ole oma, siis Tartu Ülikooli maaliosakonnas ei saa kunagi olema “kriitilist massi”.
See, mis maaliga ülikoolis praegu toimub, ei saa edaspidi olla võimalik. Riiklikku tellimust ei ole. Mis neil on? Mis on muutunud ajas võrreldes sellega, mis oli siis, kui osakond avati?
Kuivõrd looming on üldse akadeemilisele süsteemile allutatav? Kõike ei õpeta. Rakenduslik õppeaine on ajaliselt piiritletud. Enne 1950ndaid oli Tallinna koolis õpetatav maal rakenduslik. Vabaakadeemias võib ühte teemat soovi korral elu lõpuni viljeleda. Maal, “puhas maal”, mis rakenduslikku koormust ei kanna, otsib ilu, mis tugineb lõpmatuse ettekujutamise võimel, haarates nii ilukui ülevuse. Maal peaks olema ajatu. Siin peab olema midagi, mis sõnadesse ei mahu. Meedia, mida muude vahenditega ei saavuta. Saatan peitub detailides. (T.Pääsuke, 2009)
Rahvusliku kunstihariduse küsimus küsimusena kerkib tavaliselt seoses omariikluse kehtestamise ja/või kaitsmisega.Tallinna kooli poliitiline positsioon oli pärast sõda sedavõrd ülekaalus, et ta tõmbas endasse nii arhitektuuri kui Pallase paremiku. Tartu purustati mitmes mõttes.
Et kõigest vaba olla, tuleb kord kõigest ilma jääda.
Meie aja grungelik kunstielu Tartus on elujõuline, aga Tallinna akvamariinse taeva all kumavad graafilised tornid – nende tõmbejõud on endine. Tõusta tuhast kui fööniks! Valikut ei ole.
nike shox mens australia women soccer players - White - DA8301 - 101 - Nike Air Force 1 '07 LX Women's Shoe | AIR JORDAN 4 BLANCAS Y ROJAS - BabylinoShops - nike air jordan grey low heels shoes blue sneakers
